29 märts 2015

Teatripäev Rakveres

Eks segadust tekkis.
See, et Veljo kaasa tulla ei saa, selgus eelmisel õhtul. See, et veerand on kogunemine, jäi kõigile meelde. Mõni lihtsalt ei mäletanud, millisest veerandist täpsemalt jutt käis.
Nii jalutas Küllike laupäevahommiku iga tunni esimesel veerandil ristteele bussi ootama, kõndis ehk paar korda Alpu ja tagasigi. :D
Noor juht pomises, et vaevalt see viimaseks korraks jääb, kus teda ära kasutatakse, kuid talus vapralt kõiki juhendamisi, soovitusi ja konstateeringuid: "Sina oled juht, sina otsustad." Aga et miks sa just nii otsustada otsustasid. :D

Marek jagas bussis teatriauhindu. Albus konteineri juures olla olnud eelmisel päeval soodusmüük. Ta ei suutnud aga mõista, mis toimub. Kõik nii vaiksed. Tiit arvas, et küllap õpitakse luuletusi pähe. Neid, mida pähe polnud vaja õppida.
Rakveres tormas põduram pool seltskonnast apteeki. Maarja, Küllike ja Rene. Veigi tuli igaks juhuks kaasa. Järelvaatajaks või nii.

Rakveres on väga viisakad politseinikud.

Kui defektiivsed oma ravimitega spordihalli jõudsid,  oli teine pool rohelisi juba promolaua üles seadnud ja kohviku vallutanud. Ja kui palju ilusaid andekaid tuttavaid! Merle, Ruth, Ivo, Kalev, Kaido...
Märkamatult saabus aeg saali sammuda. Nüüd, et kumma jalaga alustada, kummal pool nööri seista ja kas esimene on see, kes on lipu pool või see, kes paberit hoiab? Kas tutvustamine on kohe?
Kolme sõnaga: nagu meil ikka.
Muretsesime ilmaaegu, et ainult 5 pääsevad võistkonda ja teised peavad pealt vaatama. Kõik said aktiivselt osaleda.

Tutvutud, nähtamatu köie vedu kaotatud,
Leol üle saali uimerdatud (ei õnnestunud viimaseks jääda! :( just see saanuks auhinna),
 
tulid alias,
 
 
õhupalliralli,
 
 
 
 
 
stoppkaadrimäng

ja lõppu parimatest parimate muinasjutuetendus.
 
 
Kus tegijaid, seal nägijaid.

Ootamatud repliigid "Te olite kadunukesega lähedane?" "...kaevate juba nii sügaval?" teevad ikka veel tuju heaks, pluss Merleka sosistatud kommentaar tasa sõudmise kohta:"...sellel sööb kobras aerud ära."
Ainus ebameeldivus, mis sel päeval jälitas, oli kanalisatsioon. :/

Merle  reklaamitud tohutusuur pealelõunasöök Laada Cafe's niitis reipamadki jalust. Küllike oli valmis tänutäheks oma koti kingituseks jätma ja maitsvast kõhutäiest hajevil Merike püüdis väljuda läbi seinaklaasi.
Teatri ees lidus vilgas kollasevestimees ja paigutas vilunult masinaid. Mahutas kõik ühele parklakorrusele ära. Hämmastav. Rene lubas talle millegi pärast, et me jätamegi oma bussi sinna, igaveseks. Me õnneks nii hajameelsed polnud, et oleks jala koju hakanud minema.

Sisenemiseks vajasime taas Merleka abi. Hea, kui kambas on keegi jõulisem, kes jaksab uksi avada.

Kuulasime kiidusõnu, vaatasime oma selle aasta lemmiketenduse ära ja valmistusime tantsuks.
Ei osanud arvatagi, et veelkord süüa antakse, pealegi nii rikkalikult.
Ainult Maarja ei saanud kõhtu täis ja nõudis poodi. Õnneks on neid Rakveres mitu.
Tee poodi oli parajalt pikk, et jõudsime rääkida, kui hästi see üritus meie spordisaali sobib ja milliseid ülesandeid seal teha saab. Ja kui hiljem kandidatuur on vaja üles seada, siis boonustena võib välja tuua, et meil on trupis toitlustaja ja oleme juba päris osavad kehapillide mängijad. Väike-Maarjale polnud midagi tõestada vaja, nad olid kohe nõus oma kandidatuurist loobuma. Nii et täpselt aasta pärast kogunevad ketsid Albus.

Maja kõige hubasem nurk üles leitud, lambid pildistatud ja kõige pehmemad toolid järgi proovitud,
lõpetame peo pidulikult 00.00
Tegime paraadukse ees paar grupipilti ja lahkusime pasunakoori saatel.
Tee peal üritame lolli järjekindlusega laulda. Oleme vahepeal ainult luuletusi pähe õppinud, seega refräänidest kaugemale ei jõutud. Keegi kunagi Alburahva Teatri lauliku välja peaks andma, siis me telliks kohe mitu eksemplari!
Pildid

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar