Albu-Kadrina-Võsu-Albu

Kui buss peedukatega rahvamaja juurde jõudis, ootas ees tamme alla ehitatud Sirli väliköök. Selgus, et oleme kolm aastat ressursse raisanud: "Võõras mees" mahub lahedalt ka väiksemasse sõidukisse. (Kuigi pakkimist jälgiv teatrijuht entusiastlikult pomises: "Ei see peale mahu. Ei mahu.") :D

Esimene peatus oli Aravete rahamasina juures. Mine tea, mis kombed kuskil. Võib-olla Kadrinas maksavad hoopis näitlejad?

"Tere, õpetaja Mare! Tere, õpetaja Küllike!" hõikasid viisakad tuttavad koolilapsed poe ees.

"Keegi ei öelnud: "Tere, õpetaja Tiit!"" mossitas lavastaja. Õnneks olime Malle kingitud kommikoti kaasa võtnud. Mossitajate meeleheaks. :D

Kadrinas tegi Enno meile põhjaliku bussiekskursiooni. Pisut tuleks veel harjutada mikrofoni rääkimist. Jutt oli huvitav ning hariv, aga õige pisut uje.

"Paremal on endine tärklisetehas. Vasakul laululava. Nüüd vasakul lasteaed. Paremal hr. Rein Sikk saunaklubist. Topib midagi prügikasti..." 

Kaarti vaadates tundub, et järgmiseks korraks jäi avastada alevi see osa, mis teisele poole raudteed ulatub. Muud tänavad sai (kui mitte 1, siis vähemalt 3 korda) läbi sõidetud. :P

Merikesel oli kaasa küpsetatud suussulav juustukringel. Küllikese hooleks jäi siis lõunasöök. Heeringas-kartul.

Sooja ja sõbralikku majja kogunes rahvast hõredalt. Samas üpris laialt kogunemisalalt. Päikesekiired pealinnast näiteks. :D

Etendusest võis leida üksikuid algupärase tekstiga sarnanevaid kohti. Tegelaste nimed näiteks on samaks jäänud.

Taaskord jäid õue linnulaulu kuulama Enno ja Maarja. Mõtisklesime juba laval, kas tekitada nende tulekuks teine vaatus, aga Merike läks ise ja kamandas viilijad kohale.

Et kahe etenduse vahel pisut vaba aega, lubati meid poodi. Küllike vajas lapsele kingitust, Mare - ripsmedušši, Maarja - ketse ning burgerit.

"Kus su telefon on?" pahandas Maarja Küllikesega, kes teatas, et poeaega on pool tundi, aga ta ei tea, mis kell hetkel on.
"Bussis."

Keda pidi veerand tundi ootama? Vihjeks, et see polnud Küllike.
Nüüd jõudsime napilt veerand tundi varem kui oli rahvamaja juhatajaga kokku lepitud. Ujumisaega praktiliselt ei jäänudki.

Juba kaugelt paistis, et viibime õige maja juures.

 

 Ilus maja.

 Ainult näitlejate riietusruumid asusid hirmus kaugel. Aga noh, mis seal ikka. Seekord siis sedamoodi.

Rannas seisid suured hoiatussildid. Aire oli loomulikult kaine. Polnud tal ka purjus sõpru, keda veest eemale vedada. Nii et tema lippas suplema.

 Eeskujulik emo-tüdruk Maarja ei lahkunud seni hetkekski valvepostilt. Kuigi mitte ei mäleta, et ta viimasel esmaabi-koolitusel osalenud oleks.

 Ka Mare võinuks julgesti vette tormata, aga tema põlgas ilma külmaks. Jalutas niisama rannal ja jättis liivale

 rahutu jäljerea. :P

 Kuna Rootsisõidust olid ohutusnõuded värskelt meeles ja käepärast polnud ei päästeveste ega -rõngaid, siis paadiga väga sügavasse vette ei sõidetud.

 Ka kiikumine toimus ainult madalatel pööretel.

 Nagu öeldud, pikka lustimisaega polnud. Juba saabus parklasse teatrihuviline Looduse Omnibuss ja näitlejad võtsid akside kõrval kohad sisse.

 Leo sai austava ülesande. Tema müüs pileteid (seekord meeldivalt palju.) Ehk peakski mees-piletöörile panustama?

 Kahjuks ei märganud me teda varustada kompassi ega majakaardiga. Nii otsis ta pärast piletimüüki päris pikalt teed lavale. Kutsusime aknast,

aga alalhoidlik Leo ei riskinud. tema vastutusrikast rolli oleks luumurru või lihaserebendiga üsna tülikas teha olnud. Pealegi rikkunuks verevalumid näitleja kaubandusliku välimuse.
Hm. Samas. Üks kelmikas tätoveering oleks täitsa omal kohal, mis? :P

Rannaklubi seinad kõnelesid nii mõndagi. Loodame, et noortel on nüüdseks kõik erimeelsused ületatud. :P

Erko murdis end rinnaga lavale. Rajas lausa uue ukse. Ütles, et see aksivahe olnud temale mugavam. Noh ja tegi ta siis  midagi asjalikku?  Pildilt küll ei paista. :P

 Aire ei tahtnud alla tulla.

 Leo ei tahtnud uskuda, et tal on poeg.

 Merike ei tahtnud olla kerge saak.

Enno väitis, et kaks viimast "Ema" etendust olnud kui öö ja päev. Et kuuldavus andvat tükile täitsa palju juurde.

Võsu publik kinkis meile kotitäie kuldkalakesi. Ei teagi kohe, mida soovida. 

Tagasitulekusoov on küll suur. :)

Emaga Albus

"Noh, Sa ei jõudnud kodus pesta?" muheles Malle, kui Küllike, pesukauss kaenlas, rahvamaja tagauksest sisse tormas.
"Mhmh. Hambahari on teises kotis."

Merike ootas tagaruumis kaetud lauaga.
"Mis see on?" huvitus Leo ja sorkis munavõis. Sõi isukalt, kuigi polnud tegemist tordiga. Merike oli ta Tarzani-raamatu kuhugi peitnud. Leo otsis, aga ei leidnud. Merike juhatanuks, aga ei mäletanud.

Aire jälgis sukkpükse jalga sikutavat trupikaaslast. "Kas sul oli ka kolm? Nii head. Peavad kaua vastu!"
Paraku. Küllikese pükstel oli traditsiooniline arv sukasääri.

"Ei tea, kas toolidest piisab?" muretses Malle. Küllike ja Leo tassisid igaks juhuks 2 rida istmeid ette juurde. Tagumiste ridade omad. :P

Mare üritas osaraamatut käe küljest ära saada. Lootusetu. See on viimase aastaga vastikult õhukeseks ja liibuvaks kulunud. :)

Trupp tundus iga hetkega aina stardivalmim: Erko õitses keset tagaruumi, soni kuklas, daamid sättisid sukatriibud otseks.
"Kus Maarja on???"

Tiit kordas igaks juhuks ka tema teksti üle. Et kui tütarlast ei tule, teeb kaks ühes: "Tere, Grete tädi! Mina olen Kennet. Käisin teie vetsus. Grete lubas. Ta ise läks veega alla..."

"Mis kell on juba?" kibelesime lavale. :P
"Jah. Miks meil siin kella ei ole?" avaldas Aire rahulolematust.
"Õige! Muretseme kella. Tellime!"
Maarja lubas lahkelt oma koduse kella sihverplaadile meie pildi vahetada.
"Mitte lihtsalt pilt! Iga numbri asemel on kellegi nägu! Sina, Tiit, oled 12!"
"Miks mina? 12 asemel on logo! Ja 10 koha peal on Küllike. Sest sa jääd sel ajal alati MAGAMA!"

Aga kuidas muidu etendus tundus?
Midagi niisugust:

 

Rohkem süüdistusmaterjale ei laekunud. ;)

Teadaanne

Ületamatute erimeelsuste tõttu läheb aprilli alguses laiali Alburahva Teater. Kuna teatri vara jagati üksmeeles ja keegi liikmetest pole pretensioone esitanud, ei sekku asjasse Eesti Harrastusteatrite Liit.

Lõpupidu toimub järgmisel teisipäeval (01.04.2014). Üritus ainult trupi liikmetele.

Kõik kokkulepitud etendused toimuvad, samuti võetakse vastu uusi tellimusi. Ka ei peetud põhjendatuks pooleli jätta uue näidendi õppimist.

Trepikoda. Suhteliselt kontekstis

Merike tervitas tulijaid läbi meepotipõhja. Ta oli end peadpidi linnumagusasse kaevanud ja keeldus kraadimast. Muidu jäävat kindlasti haigeks.

Tormasime lavale suurema sissejuhatuseta. Erko ja Tiit tahtvat ka harjutada.
Imelikud.

Kass ja koer esitasid täiusliku hommikvõimlemiskava.
Erko reguleeris ringliiklust ümber Tiidu.
Leo ajas targema inimesega juttu.
Mare jõudis siis, kui proov värskelt läbi saanud. Maarja ei jõudnud siis ka. Küllike sõrmitses akside vahel kitarrikeeli. Midagi niisugust: https://www.youtube.com/watch?v=MikRS_EEGcQ
Autost jäi kummitama. Lapsepõlv tuli meelde. Tekst meenus ka juba üle ootuste tekstilähedaselt. :P

Esinemiseni on jäänud veel... 8 proovi?

Ema läheb Taiksesse

 Leppisime kokku väljumisajaks 18.30.
18.35 lubas koduuksest väljuda Maarja.
18.26 vaatas Küllike koduaknast, täis igatsust, teele. Selgus, et auto seisab juba ammu teisel pool maja.

Maarja sisenes oma teeotsast. Nägi välja nagu väga kuri mittesportlane.

Meil oli meeles kaasa võtta kassaaparaat. Eks maha jäi ka nii mõndagi. Kes oli sunnitud Aire seelikusse pugema, kes Küllikese ja Aire sallidesse mähkuma. Seekord siis sedaviisi. Maarja keeldus kassaruumi sisenemast, kuigi selline koht oli hoones täitsa olemas. Maarja oli üldse kuidagi liiga lärmakas ja keegi ega miski ei suutnud teda vaikima sundida. Isegi mitte spetsiaalselt talle varutud kreeka muusika.

Taikses oli kevad juba täies hoos.

Kutsuti, et järgmisel korral jälle. NÕUS! :)

Kiirlugemiskursus

MAARJA on proovis! Lõpuks ometi! Meil on talle nii palju häid soovitusi ja novaatorlikke ideid. Lõpuks pakub halastav lavastaja talle kassi rolli. Seda enam, et Airel tuleb ühe idee esitlus väga hästi välja.

Lavale meid ei lasta. Seal on lapsed. Et Erkot sunnib aeg tagant (poole üheksaks rongijaama), vuristame teksti läbi.
"Ha-haa!" naerab Tiit. "Vaadake, kuidas teksti autor oma sõnadega ringi käib! Kirjas on: "Las nooremad mässavad, neil luud terved, kui lõhuvadki, paraneb paremini," aga tema ütleb: "Las teevad nooremad, nende kondid kasvavad kiiremini kokku.""

Küllike kasutab plastmasspooli tamtammina. "See rahustab!" vabandab ta. Maarja miskipärast teeb vastasistmel kägistamisliigutusi.
"Me oleme ikka nii erinevad," nendib ka Tiit.

Doktor Merike on valmis kõiki mõistma ja kuulama. Koolitusel kästi.

Leo ei ütle peale teksti eriti midagi. Ei saagi. Meil on šokolaadi. :P

Esikani on jäänud 10 proovi.

K Ü M M E ? ? ? Ega keegi valesti lugenud?

Tafenauga Ahvenamaal. Või siis mitte

Alustuseks möllasime veidi piimaga. Nii juhtub, kui vanaemad ei taha tassida.

Linnas oli oluline leida pood. Peaaegu olulisem kui laev. :D

Laevasissepääsu juures tervitas meid kena tuttav tütarlaps. Vastikult kõhn. See jäi silma eriti neile, kes oma isiklikud päästepiilupardid vöö ümber pekki täis pumbanud.

Vaevalt kajuteis kohad sisse võtnud, kadus Maarja vaateväljalt. Küllap käis laeva pildistamas. Nii seest kui väljast. Kes teine ikka nii kiire kõnniga on, et  vee alla vajumata sellise foto suudaks teha?

Olime plaaninud kajutite vahelt seinu maha lammutada. Et oleks avarust. Nääh. Paraku paigutusid "palatid" üksteisest suhteliselt kaugel. Eks põhjusega. Jätsime selle ainsama kõne alla tuleva seina siis ka püsti.

Pisut tegid ärevaks peeglid. Sisetunne ütles, et need on sellised kavalad aknad: meile näib, et peegel, aga teisel pool jälgib laeva juhtkond, kuidas me end ülal peame.

Nii et ega me üles eriti minna julgenud. Kükitasime alumistel koikudel ja õppisime kajutinumbreid pähe.

Veidi julgust kogunud, siirdusime laeva avastama. Laev osutus suureks. Võimalik, et suuremaks, kui meie koduvald, sest seal olid ikka kordades suuremad poed, rahvamajad ja toiduait.

Otsustame, et anname ühe etenduse ka. Kahte nagu väga ei viitsiks. Et miksime. "Ema läheb võõrale mehele." Kuna meil leidus vaid üks ema-tütre paar, otsustame, et paneme mehele Maarja ema. Aga et las see olla talle väikeseks üllatuseks.

Hommikul püüdsime õllekupongide eest toitu lunastada ja kuna püüdjaid oli mitu, tegi see talongkontrollija tuju heaks. Pakun, et kauaks.

Pärast surusime ninad vastu aknaklaase ja uudistasime suurepärast suusa- ja tuisuilma. Õue nagu väga ei kippunud. Suusad olid ju koju jäänud. Polnud kelkugi. Võtsime siis metroo. 

See oli sügavale maa alla peidetud ja kihutas kui hull. Küllikesele jäi silma, et igas peatuses sisenes sama mees. Hmm.

Kesklinnas väga lumine polnudki, aga soe ka mitte. Keegi grupist huvitus, kus on punaste laternate tänav. Pakun huupi, et nt Amsterdamis. Aga samas... eemalt jäid silma punased ruudukesed uste kohal, D-tähed peal. Daamid? Mkm. Dressman. Rootsi keelt valdame kehvasti, aga inglise keeles üht-teist pursime. Kleidimees?

Välismaa on ikka välismaa. Isegi Ojakülas pole tänav nii lai

 

ja Ambla jõgi mahub ka kahe kaare alt jooksma.

 

See-eest kirikutorn on meil kuidagi nagu... veekindlam.

 

Meie vallamaja võib ju olla väiksem, ent valvesüsteem on oluliselt tänapäevasem.

Tammsaare kuju on läänenaabrid küll täies pikkuses valmis meisterdanud, aga meie omal on näojooned märksa sarnasemad.

Ega mõne tunni jooksul väga palju vaadata jõua. Seda enam, et Maarja kippus pidevalt võõraste noorte seltskonda ja muutus kohe ülemeelikuks. Ei võõrastanud ja ronis igast keelebarjäärist vupsti üle.

Naised otsisid silmadega laevu ja madruseid.

Mehed piilusid linde.

Imetlesid iga laugu luigeks.

Madrused olid ka kindlasti väga ilusad ja rootsipärased, aga meil ei õnnestunud ühtegi kohata.

 Linde jagus see-eest erinäolisi ja-nimelisi. Nt järgmisel pildil on Lagle Kanadast.

 Teatrist möödudes tegi südame soojaks, et meid tuntakse ja meie lugusid mängitakse.

Ah, mis. Iga jäädvustuse juures ei peagi kommenteerima. Huvitav oli. Ilus. Ja juuuube külm.

 

 

 

 Meie trupile tekkis laevas ka väike fänniklubi. (Tütarlapsed pildil vasakul.) Ei jäänud nad meist võõral maal sammugi maha. Vabandasid, et hoiavad seepärast meie ligi, et ei oska ise kuhugi minna. Kas paistis, et meie oskame? :D

 Et valuutat nappis, üritasime üht-teist müüki panna. Paraku ei soosinud ilm tänaval kaubitsemist.

 Peaaegu laevas tagasi.

Tagasisõidu ajaks oli sõiduriist juba tuttavamaks saanud. Merikese rullkook maitses aina paremini. Järelvalvepeegel ei seganud.

Merike, kes pikisilmi Tafenau kontserti ootas, pidi pettuma. Hoopis Ahvenamaast oli jutt käinud. Mõni nägi selle öösel ära ka.

 Müstiline.

Kas on vaja ilmtingimata kõigest pajatada? Karaokebaarist? Telefonitoomisest? Meeltesegaduses uksega eksinud vetsuhuvilisest, kes napis riietuses laevakoridori kolama sattus? Uksekaart oli küll pükste taskus, aga nende pealmiste...   :P

Igatahes oleme nüüdseks kodumaale tagasi jõudnud ja juba ühe etendusegi andnud. :)