Kultuurireisil Varbolas ja Turbas

Oli väsitav reis. Nii kurnav, et nädala jooksul pole keegi suutnud sellest silpigi blogisse kirjutada.

Eks igal leidus oma põhjus veel lisaks. Merike näiteks ei saanud blogida, kuna tema pakiti kogemata mingisse suuremasse kotti või kohvrisse ja nii algavad tema erksamad mälestused alles Varbolast, kus ta lõpuks bussi tagaotsa kuhjatud lavadekoratsiooni alt vabadusse pääses.

Mare keskendumisraskused olid tingitud tühjast kõhust ja eriti suureks muutusid need siis, kui Enno Koselt läbi tuiskas ja EI LUBANUD MEID POODI!!!
See ehmatas esmalt sõnatuks kogu reisijaskonna. Ent nurin oli kiire tulema. Ehk oleks juht sellele reageerimata jätnud, aga Aire ja Küllike hakkasid tungivalt vetsu nõudma. Tagajärgede kartuses sohver viimaks nõustus. Nõnda pressiti välja peatus Kohilas.

Kohila kaubanduskeskuses tüürisid kiiremad kohe galanteriiosakonda ja hakkasid Airele mütse soovitama. Paraku peakatteostuni mütsimodell siiski ei jõudnud.

Kuna ostukorve nappis, ladus Küllike oma kauba Leo korvi. Küllikesel oli halb olla. Tema kõht oli kahe päeva jooksul väga tühjaks läinud, tema pilk oli hall ja kõndimine sihitu. Suures näljas ladus ta korvi kõik käeulatusse jääva ja hästikasvatatud Leo tegi vapralt kogu pika kaootilise rännaku kaasa.

Kassasabas seistes nägime klaasseina taga õnnest säravat Airet. Ta oli tualettruumiga kohtunud. Tasulisega. Võisime kõik tunnistada, kuidas münt pidulikult seinapilust sisse lasti.

Küllike soovis sama atraktsiooni ära proovida. Kahjuks oli tema kohalejõudmise hetkeks alanud WC-s koerte "õnnetund".

Varbolas ei lubanud roolija meil taas enne etendust paikkonnaga tutvust teha. Kuigi silma jäi mõndagi põnevat. Täiendustega meesskulptuur, vanavara-ait, huvitavad ehitised...
Buss peatus rahvamaja ees

ja nüüd tundus korraks Tiidule, et on aeg Merikese puudumise pärast muret tunda. Teised ei tulnud üritusega kaasa ja mis siis temagi...

Perenaine Piret seisis juba trepil, kallistamiseks käed laiali.

Kõik oli tore: lava ja publik ja lahke pererahvas...

Ainult miks nad selle klaasukse saaliseina on ehitanud??? Sealt avanes nii huvitav vaade, et vahepeal unusta või esinemine ära.

Meie ahelatest pääsenud Prometheus elas oma verejanu kõige nõrgema lavapartneri peal välja: osatas, mõnitas ja lagistas kahjurõõmsalt naerda, kui teine provokatsioonidega toime ei tulnud. Lõpuks ronis suisa kahe jalaga kukile. Aga see selleks.

Pärast etendust traavisid kõik joonelt telefoniputkasse helistama. Tundus, et esimestele anti piiramatus koguses kõneaega!

Kõned tehtud ja kartulimaa küntud,

viidi meid linnusesse. Bussijuht ise keeldus kaasa tulemast. Üldse hoidis ta seekord kuidagi väga omaette, küllap murest oma ratsu tervise pärast (see oli kogu tee kõhugaasidega kimpus.)

Merike ja Aire lõbustasid end teineteisele ja iseendale lume pähe raputamisega. Käisid kõik lundtõotavad puhma- ja põõsaalused läbi. Vaatasid siis Maarja tehtud pildid üle ja uskusid, et on jõudnud nähtamatukstegemise saladuse jälile.

Leidsime trepikasutamiskeelusildiga torni ja eideheitemasina, aga kuna too polnud kah töökorras, jäi üleval käimata. Hankisime endile hoopis õhtuks tantsupartnerid.

Nood olid juba nõus kaasa tulema, aga siis meenus meile, et tantsupidu ju ei pakuta, pelgalt etendus.

Kuna poeskäigust oli juba tubli paar tundi möödas, hakkasime toitu nõudma. Enno viis trupi  Mati juurde sööma. Lavastaja rääkis meile praed välja ja luges uksel sõnad peale, kuidas korralikult käituda ja mida teha ei tohi. "Häbi" unustas ütlemata ja seda tormas Merike kohe tegema. Eriti ei õnnestunud. Ikkagi kultuursed inimesed.

Merikesele tehti kiirkoolitus meenutamaks, et vetsuukse õige ikoon peaks seostuma kleidi, mitte maanaise laiade õlgadega.

Vaatasime korraga kahelt ekraanilt suusatamist. Kuna tegemist pidi olema kahevõistlusega, aga rajale oli roninud märksa rohkem suusatajaid, siis tundus see ebasportlikumatele meie hulgast mingi kahtlane ülekanne. Kibelesime hoopis Eesti elu uueks looma, kõrvallauda kultuuri tooma. Et jõuaks ju kohalikule sünnipäevaseltskonnale ühe loo esitada küll.

Kuna bussijuht endiselt tujutses, üritasime Airet juba enne praadi minema saata. Et kuna tema peab esimesena lavale astuma, lipaku ees Turbasse ja hoidku meie tulekuni rahvast kinni. Polnud ju pikk maa kõndida - nii mõni kilomeeter. Paraku toodi just siis toit lauale ja Aire klammerdus oma kotleti külge.

Turbas tohtisime jälle poodi minna, sest primadonna nõudis uusi sukki. Mare tardus lõngakorvi juurde ja talle tuli Küllikese meelest lausa geniaalne mõte: "Kooks kõigile rohelised mütsid?"
Ei teagi, miks see ettevõtmine ära vajus.

Küllike ostis endale rohelise köögirätiku ja rohelise võikarbi. Tema sõit oli seega täie ette läinud.

Turbas ootas ees meeldivalt soe maja ja väljamüüdud saal. Õnneks leidus laval veel üksikuid vabu kohti, muidu oleksime sunnitud olnud tüki lõpuni bussis konutama.

Etenduses esinesid mõningased kokku leppimata mõttepausid ja sujuvad tekstist üleminekud. Aga pruut sai tanu alla ja see on esmatähtis. Tiit riidles pärast lava taga Maarjaga, et too enam KUNAGI NII EI TEEKS!
Maarja nimelt oli värskelt tekstiraamatut lehitsenud ja järgis remarki Gretel on Kenneti  sall ja mantel kaasas. Vaene Tiit tuustis samal ajal paanikas kõik kohad läbi ja valmistus juba garderoobinagist teatrikülastajate üleriideid laenama. Maarja hõikus seni korduvalt laval ja Tiidu viivituse ainus vabandus näis olevat kodumaad laastav kõhugripp.

Lavastaja paanika meeldis Merikesele. Ta üritas sama asja oma käekotiga korrata. Mare ja Küllike kahtlustasid juba, et diiva tahab meid "poissmeheõhtul" omapead jätta.

Leo jõudis seekord stripiga üpris kaugele. Kaheteistkümnes etendus - selge see, et on tekkinud teatav vilumus. Pisut hirmutab mõte, et mis siis saab, kui ka see lavastus "Võõra mehe" moodi 40-ndat juubelit tähistab. :P

Tagasitee oli vaikne ja unine. Esimesena lükati bussist välja Küllike, siis Mare ja Erko...

Kodus kodulehte külastades avastasime, et selle aasta kalender on mullusega võrreldes imelikult tühi. Vastu tulles vaatajate soovile... :D :D :D

Ärgem rutakem sündmustest ette...

Nagu manitses Leod Merike.

Tiit on rahulikumaks jäänud. Arvab, et kaotatud muusikapulgast pole lugugi.

SELLISEL kujul päästab etendust ainult ärajätmine.

Tundub, et tal on midagi Kaera-Jaanade vastu?

Liiga karm hinnang. Meil on osad üsna peas. Eriti, kui meenub, kes keda mängima peab.
Meenutamisel on abi Pendli-Endlast.

Lavastaja on nii ebaõiglane. Ilmselgelt soosib Maarjat. Õiendab Küllikese kallal, et kui too töö-teemadel rääkimist ei lõpeta, siis... Samal ajal jutustab Maarja vahetpidamata (et oli seitsmest kohal, tassis üksi kõik toolid saali,

 meisterdas neist püramiide

 jne jne) ja vehib oma lõngapallikestega.

Teda ei vaigista keegi! :( :( :(

Uus lavastus

Sissejuhatuseks vestlesime pisut festivaliteemadel. Kordasime üle ülekorratut: liitsõnades on rõhk esimesel sõnal, lauses rõhutatakse tegusõnu...
"Et kui ma tahan sulle öelda: "Mine metsa!", siis ei ütle "Mine METSA!", vaid "MINE metsa!" arutles Leo. (Ütlust veidi korrigeeritud.)
"MINE METSA ei ole liitsõna!" oli Merike veel tarkuse esimeses osas kinni.

Täna kogunesime, et hakata õppima täiesti uut tükki: "Ema läheb mehele".
Natuke murelikuks tegi, sest esinema oodatakse sellega juba laupäeval. Pealegi, tundub, et keegi on seda näidendit alles hiljaaegu mänginud. Ja Grete osas oleks olnud justkui keegi tütarlaps. Noh, Leo on kahtlemata parem. Vahepeal peab küll laval korraga kahes osas olema, aga väljakutsed on selleks, et... et... et õue minna.

Õues möllas pakane, nii et sinna läheks viimases hädas.

Hoidsime emotsioonid vaos. Vagude puudumisel põrandapragudes.

"Kui valisid endale Anne rolli, siis ütle tema teksti!" soovitas Mare.
"Sina oled Anne," parandas Aire. Noh, vahet pole.

Airel olid nähtamatud seitsme penikoorma saapad.

"Liiga vara!" peatas Merike sõnnikutransportööri. Selgus, et mitte. Lihtsalt oluline sissejuhatus on ütlemata ununenud.

"Sulle ka sobib?" põrnitses lavastaja karmilt Küllikest, kes sel hetkel mõtetega hoopis mujal viibis.
"Loomulikult!"

Eks pärast saab Erkolt küsida, millest jutt käis. Kui ära ei unusta.

Selgub, et järgmise proovi aeg pandi paika. Ei tea, kas kohast ka räägiti? Ja millega me laupäeval läheme? Kuhu?
:P

PS Merike loeb postituse läbi ja teatab: "MEIE OLEME seda tükki enne mänginud." Kas uskuda?

Mereröövel Viljandis riigifestivalil ehk 3 päeva ja 13 etendust

Lõpuks jõuab kalendris see suurelt ära märgitud kuupäev kätte. Kannatamatumad pakivad end juba hommikul kokku, et siit talvest kuhugi lõunapoole puhkama sõita. Kellele äsja alla sadanud lumi meeldib, liituvad hiljem. Nagu ikka, veedab teatud osa seltskonnast bussisõiduaja klapimaailmas, et mitte ülejäänud seltskonna vestlusringis kaasa lüüa ja et kellegi teise väravasse saatmine hiljem ikka põhjendatud oleks.

Viljandile - me lemmiklinnale - mõned ringid peale tehtud, sobivad majad üles leitud, asjad maha laetud, bussijuht järgmisele seltskonnale järgi saadetud, võime end burksi järjekorda sättida. Leo ja Tiit tunnevad saabuva rannahooaja ees väikest hirmu ja söövad salatit. Ega neil see usutavalt välja ei tule. Salati kokkusegamisel esitavad mõlemad küsimusi, mille jaoks mingi asi on ja mida sellega teha tuleb jne... Mehed.

Ostame mereröövlile naturaalset piima, mitte asendajat. Leiame saalist tuttavaid nägusid. Maiule kindlasti olukord meeldiks, rahvast satub palju ja tahtmatult tekib ühe suure pere tunne, kui kellegi põlvi vastu selga tunned.

Aire tahab koju, ka mõnel teisel käivad samad mõtted peast läbi. Õnneks esimene etendus tõmbab mõtted Peetrilt ja kajakatelt eemale ja meil pole kaua enda korda vaja oodata.

Maarja sätib end ülemisele korrusele ja tunneb end üsna koduselt. Omastab kellegi arvuti, vehib näpuga ja targutab, kuidas need IT-asjad ikka käivad jne. Moraalne tugi on küll alles teel, aga selle eest on kohapealt kaks tükki kohe võtta. Helimees on heebli lükkamisel abiks, valgustaja vastab lõpututele küsimustele. Tema õnn, et etenduse ajal rääkida pole ilus ja nii ei jää midagi üle, kui analüüsida, palju neid spotte, beame ja washe Kultuuriakadeemia laes olla võiks, kui suur on elektrikulu või mida mingi nupp puldil teeb.

Alumistel tundub ka päris hästi minevat. Pajusis vahetusse läinud ja-ning on õige koha peal, isegi Peeter saab aega tulla. Ja publiku aplausist võib järeldada, et üsna usutavalt mängisid.

Ainult Airele vist midagi ei meeldinud.

Sakala keskuse seinalt leiame isegi ühe oma valla kunstniku tehtud pildi:

Seasaarlased muudavad saali usutavaks kanalaks, sulgi ja teri jätkub igasse nurka.

Lavale satub igasuguseid huvitavaid inimesi. Meie lemmikuteks osutuvad seekord kolme okkaga siil,

ekstsentriline jänes

ja need julge meigiga inimesed.

Juba suvel jäi silma, et need Viljandi omad ei koonerda väga millegagi. Kui ikka juba hakata, siis korralikult, et kõigile näha.

Õhtu lõpetab bankett. S.t kellel lõpetab, kellel mitte. Samal ajal, kui meie arutame, kui suurtest pokaalidest meil kodus on kombeks juua ja õpime trummimängu, peaksid mõned sulgi koristama, aga neid on kaameraga väga kerge oma kohustusi unustama panna :D

 

 

Üritame õhtut vaikselt lõpetada, et homme jälle vormis olla. Küllike ärkab öösel hiire krabina peale ja tunneb muret, kuidas see hiir nii kinni püüda, et teisi (täpsemalt: Maarjat) mitte traumeerida. Tuleb välja, et see... roti mõõtu hiir on oma ja tal lastakse vaikselt edasi nosida.

Laupäeva hommik on üsna vaikne, Maarja ei taha väga tõusta ja nõuab, et keegi talle laulaks. Ja ega söögilauaski ilmuta keegi erilist jututuju. Mingil hetkel avastab kõrvallaud jukeboxi, kust AC/DC leitakse. Hetkega oleks nagu diskosaali sattunud. Julgemad teevad isegi mõne tantsu. 

Meist vastupidavamad sätivad end etendusi vaatama, kes nii vastupidavad pole, jäävad tuppa meeste ja naiste erinevuste üle vestlusringi pidama ja õhtuseks peoks ettevalmistusi tegema. Mõneks ajaks liitub isegi Erko meiega.

Kärdlaste "Äike":

 Tornimäe:

Küllikese "Puudutamata":

 

Pidu on vaikselt pihta hakanud, saarlased avavad šampuse, mida meilegi jätkub :D Merike mõtleb mõneks ajaks linna peale minna, Aire tahab ainult KORRAKS kaasa tulla, Maarja tahaks magada. Teised tantsivad.

Aga linnas avastab kolmik mingi kummalise objekti, mis neid enda poole tõmbab.

Maarja pildistab üles kõik ülejäänud majad, mis suvisel ringkäigul pildistamata jäid ja nii pole midagi imestada, et jõuti peaaegu Maailma lõppu välja.

Tagasi jõutakse nii hilja, et Okasroosike magab juba kolmandat und ja Tiidul on tantsimisest tekkinud villid ära jõudnud paraneda.

Diskorid, keda oli peaaegu võimatu pildile saada, sest nad kogu aeg siplesid-hüplesid-pöölesid-väänlesid:

Neid käsi vaadates võib kindel olla, et käis jälle AC/DC:

 

Me seekord üritasime madalat profiili hoida ja ei kippunud oma kitarrietteastet tegema sinna teiste kõrvale.

Kuna saarlased olid oma toa uksele sildi pannud, et välisjalanõudes ja toiduga sisenda ei või, pidime oma laulu ja tordiga tuppa tagasi minema, kus lükatakse juba ära harjutud kanalile raadio Enno-Maarja. Viimane on jälle peadpidi oma lõviküpsiste pakis ja ilmutab motoorse rahutuse märke.

Enno tunneb rohkem muret, et kui need autod sõitma ei hakka, nagu linnale kohane, siis tema magada ei saa ning käsib Maarjal bussi häält tehes ümber maja tiirutada ja bussile oma ketas sisse panna. (Millele järgnesid kestvad ovatsioonid-kiiduavaldused ja vähkremine põrandal.)

Seinalt leitakse raadio, mis ei tööta, isegi käsi ei kuivata.

Kuhu jääb meisterlikus? –Riiete alla.

Merike üritab wi-fi’t seletada: Noh, see f-f-f (teeb tuulelaadset häält).

Külas käis ka üks tundmatuks soovida jäänud näitleja, kes kandideeris Loomalugude kuke rolli. Nägi päris usutav välja.

Hommikul kohtame Lillit, kes heauskselt loodab, et hakkab 60ndat sünnipäeva paremini mäletama kui 50ndat.
Küllike ja Maarja jooksevad Merikese eest vetsu peitu. Ja tunnevad lapselikku rõõmu, kui teine ust kangutab ja aru ei saa, kuhu nad just kadusid.

Teadustaja ilmutab kolmandal päeval ka mingeid rahutuse märke, väga raske on temast mõnd selget pilti saada. Kuna tal on telefonimastide langetamisest terveks jäänud vaid vihaselt viibutatav viil, siis anname andeks.

Ja kui muidu võib Alburahva Teatrit igasugustes asjades süüdistada, siis seekord ei maksaks kindlasti uskuda kõlakaid nagu oleks keegi meist poole etenduse ajal saalist minema jalutanud, magama jäänud, telefoni unustanud hääletu peale panna või fatsjeboogis istunud. Et see viili viibutamine polnud üldse meile mõeldud.

Näeme virmalised ära...

ketsid! :D

Kaader, mis jääb pikaks ajaks fotograafi hinge närima:

Õpime vaheaegadel kollektiivselt vene keelt. (Kes teab, kuidas on vene keeles HAKKLIHAKASTE? Meie teame. Helje ka teab, kui ära ei unustanud.) Naised arutavad, et kätekreemi tahaks ja küüsi oleks vaja viilida. „Meestel on hea elu, ei pea puudrit panema”, räägib Enno ning viipab endale ja Merikesele.

Leiame selle stepsli üles, kuhu triikraud sooja panna:

Ja juba hakkabki 13. etendus pihta:

Festivali žürii koosseisus Garmen Tabor, Andrus Vaarik, Madis Kolk ja Jaanus Laagriküll tunnustasid paljude hulgas näiteks Ane:

 Alte Tiit - see nimi ei seostu meie trupile Viljandi järel mitte üksnes Grand Prix'ga:

Aga kõige paremad olid ikkagi laste etteasted. "No minu meelest võiks ta kusagil Tallinnast väljas elada. Lasnamäel." :D

Staarid annavad intervjuud:

Kuidagi kiirelt on seekord see festival läbi saanud ja kuidagi kahju on nii ägedatele inimestele head aega öelda. Väga-väga-väga meeldiv nädalavahetus on olnud toredate inimeste keskel! Saame veel korralikud-pikad kallistused, mine tea, kas järgmine nädal ikka näeb :D

Jõuame veel Maailma lõpus ära käia ja kohustusliku fotosessiooni teha: 

Ja siis bussis vaikselt oma emotsioonidele mõelda :)

Rohkem pilte